Minu Ringwood

Pühapäev 30 oktoober 2011

Leevijõelt Ringwoodi

Kuna peaaegu kogu eelnev öö on kulunud kõikvõimalike ettevalmistuste peale asjade pakkimisest kuni Inglismaal antavate tundide ettevalmistuseni, siis võib pidada sulaselgeks saatuse kingituseks, et kella keeramise läbi öö tund aega pikemaks tehti. Äratus kell 6.30. Johanna saab erakordse kiirusega maast lahti. Koolivaheaja ja reisiärevuse mõju ilmselt. Kaalume kohvreid käe otsas. Mina küll ei tea, mida enda pagasisse juurde toppida – vastostetud sumadan on veel puha lörtsus. Paratamatult on tunne, et midagi jäi maha. Tähtsate Asjade Sinise Kausta kohalolu kontrollin vist küll sada korda üle. Passid ka.

Siis kõnnime teeotsa, kust Linda isa Tõnu meid autosse korjab, ja Tartusse me sõidamegi. Kõik sujub. Tartu varahommikuses bussijaamas kontrollin ainsas lahtiolevas kassas üle meie omaprinditud piletid. Et kas need ikka kõlbavad. Kõlbavad küll. Ja bussi mahume ka kenasti ära. Buss ei ole sugugi tühi ja veidi ebalevaks teeb lapsi asjaolu, et piletil märgitud kohtadel keegi juba platsi on võtnud. Aga oh seda õnne jälle! Bussijaamast on meid üles leidnud proua Tiiu Bläsi, kes ohjad kohe pihku haarab ja kõik sujuvalt vabadele kohtadele surub. Reisi esimene ametlik etapp saab alata.

Mitte keegi lastest ei kavatsegi tukkuma jääda. Mina küll lausa sunniks ennast selleks. Aga tagantpoolt kostub kõrvu selgeid ja kaasahaaravaid jutukatkeid eestluse, inimlikkuse, eesti waldorfkoolide hetkeolukorra jne teemadel, need ärgitavad kaasa mõtlema. Ka tore ju, tegelikult.

Buss peatub lennujaama ukse ees. Ilmake on tuuline, aga suhteliselt selge, päikestki näitab. Enamus inimestest ronib maha ja tahab nähtavasti ka kuhugi lennata. Tiiu emaliku hoole all õnnestub meil käia kempsus, pakkida ringi äraantav pagas ja teha ladus check-in kauges nurgataguses Ryanairi tšekini kohas. Siis sokkides läbi turvaväravate, riided jälle selga ja ootele. Teeme kõigepealt kindlaks, kus asub värav 14 ja laseme lapsed kohvrirataste kolinal lennujaama peale lahti. Tiiu teeb meile lahkelt kohvikus välja. Kuuleme veel nii õpetlikku kui huvitavat. Viimaks läheme väravate poole, ütleme Tiiule aitäh lahke abi eest ja jätame ta tema lendu ootama.

Võtab see aega, mis ta võtab, aga lõpuks läheme meiegi. Lennuki suunas. Teadmatusest trügime järjekorras hoogsalt ette. Kui asjast aru saame, on pisut häbi ikka, aga tagasi ka ei lähe. Ja saamegi sinikollasesse Ryanairi lennukisse. Sees undab hullusti ja konditsioneer puhub teretulnud tuulekest otse kraevahele. Mingi arulage inimene on mulle kodus peaaegu et kasuka selga pannud... Üks kohutavalt kaunis stjuardess kõnnib toimekalt ringi. Neid on tegelikult rohkemgi, aga just see üks neist võlub ära peaaegu kõik meie seltskonna liikmed. Lennuki sabaosa, kus meie, aknakohtade pärast tsipake tõugeldes, aset võtame, on tihedasti asustatud briti poissmeestega, kes üksteisega sundimatult täiel häälel suhtlevad. Teise päeva lõhnu on tunda... Õhkutõusu annab oodata ligi veerandtunni jagu kauem, kui lennuplaan ette näeb. Aga siis me juba lendamegi! Erik-Jürgen minu kõrvalistmel akna all õhkab absoluutses vaimustuses. Tallinn on õhust vaadates lihtsalt lahe. Tõuseme läbi kolme pilvekihi. Ühel hetkel on aknast näha meie lennuki vari, kreemika pilve peal, otse vikerkaaremulli keskel. Siis algab igavavõitu reisiosa. Vaheldust pakuvad vaid müügikärudega edasi-tagasi kulgevad ärihaid. Mitmed meiegi reisiseltskonnast neelavad sööda alla ja lunastavad üüratukalleid näkse.

Grete ütles mulle enne reisi, et Ryanairi lennuk raputab. See on tõesti nii, aga tõelise maigu saab sellest kätte alles siis, kui Inglismaa kohal madalamale hakatakse laskuma. No tõepoolest, oma seitse tõsist pilvekihti tuleb maandumisel läbida, millest viimane ulatub peaaegu maani välja. Nii näemegi saareriiki päriselt alles siis, kui puuladvad ja majakatused mööda hakkavad vilksatama.

Lennukist välja saamine võtab oma aja. Kuna ma olen valmis meisterdanud suhteliselt tiheda ajagraafiku ja tunnen end seetõttu vastutavana, muutun üpriski närviliseks. Asjade edenedes see üha süveneb. Õhk Lutoni lennujaama ümber on sombune ja SOE. Neetud kasukakrae karvad kleepuvad mu higist leemendavale kaelale. Tirin jõleda rõivaeseme seljast, mätserdan nutsakuks ja litsun kaenla alla. Sama käega vean enda järel kohvrit läbi üha tiheneva rahvavoolu lennujaamahoones. Silmadega loen regulaarsete intervallide järel kanaemaliku hoolega oma „tibusid“ ja jälgin, et keegi minust tahapoole ei jääks. Mõni sunnikunahk venib nigu tigu, aga aeg läheb ja rahvasumm tiheneb üha. Lõppu ei paista. Nagu nöögiks minu kasukale kõnnib mööda kena hindu moega perekond, plätud jalas. Londoni multikultuursus on meile juba Lutonisse vastu tulnud. Lõputute siniste lintide vahel loogeldes ligineme aegluubis passikontrollile. Mingil hetkel kaotan lootuse broneeritud bussile jõuda.

Viimaks, viimaks ometi on kogu reisiseltskond ametlikult Ühendkuningriiki lubatud. Alustame, pea siltide lugemiseks kuklas, galoppi pagasilintide suunas. Ja kõige tagumiselt neist saamegi kätte oma kaks registreeritud ühikut. Teekonda väljapääsude suunas tõkestavad tohutud erivärviliste perekondade hulgad värvikirevates riietes, loendamatute lapsukeste ja metsikult suurte kohvritega. Kohalikud naljatilgad on väljapääsud varustanud seda tüüpi pöördustega, mis vastu puutumisel seisma jäävad ja pahaaimamatu rahvasumma määramata ajaks vangistavad. Kuna üks jagu meie lastest ongi seal, muu massi vahele kiilutud, litsun näo ukseprakku ja kamandan rohkem kui üks kord: „Don’t touch the door, move away from the door!“ Kaotan kannatuse (see on tegelikult juba tükk aega kaotsis) ja kihutan järgmise pöördukseni, kus taolist ummikut ei paista. Põhjus on lihtne – see uks on lahtisesse asendisse fikseeritud... Avaneb võimalus vangistatud seltskonda ka väljastpoolt silmitseda. Õnnekombel hakkab kaadervärk siiski tööle ja laseb teiste hulgas lahti ka meie lapsukesed. Põiki üle platsi on näha üht National Expressi bussi. Igasuguseid liiklusreegleid eirates kihutame valimatutes kohtades teed ületades sinnapoole. Seal toimub meie esimene kohtumine kohaliku BUSSIJUHIGA. Ta näeb meie ähmist juhmistunud nägusid, kargab abivalmilt ettepoole ja viskab kiirpilgu minu ettesirutatud prinditud piletile, mille ma jooksu pealt välja olen otsinud. „Tulge, ma näitan teile,“ ütleb ta abivalmilt meiega kaasa kapates, „teie buss on see roheline, otse üle tee.“ Imekombel jõuame ka sinna. Järjekordne bussijuht tuleb meid üle lugema, viskab pilgu piletile ja kahetseb, et tal kohti enam ei jätku. Aga järgmine buss jõuab kohale 10 minuti pärast, lubab ta. Laheneb esimene mõistatus – meie amendable/refundable pilet kehtib ka tollele bussile, sellepärast ongi see ilmselt nii kallis.

Teel Londoni poole ei jõua mulle kuidagi kohale, et olemegi Inglismaal. Minu jaoks on see väga kodune maa, lihtsalt tundepäraselt. Noh, vastupidine liikluskorraldus muidugi jahmatab aeg-ajalt. Hämardub möödapääsmatult. Londonis sõidab meie buss mööda toredatest poekestest, mispeale tüdrukud kahetsevaid ohkeid kuuldavale lasevad. Just selles või teises äris ilmselt ongi müügil kõige moekamad ja maailma odavamad tagid...

Victoria peatuses oma pagasit võttes küsin bussijuhilt, kuhupoole peaks hoidma, kui tahame Coach Stationi leida. Kena meesterahvas ei piirdu ainult osutamisega, vaid kõnnib minuga paar sammu kaasa ja selgitab üksikasjalikult, missuguse foori juures teed ületada ja millist silti otsida.

Lühike teekond bussijaamani annab aimu Londoni liiklejate osavusest. Jalakäijad seisavad kokkupressitult valgusfoorisaarekesel keset teed ja suured kahekorruselised reisibussid mööduvad neist mõne sentimeetri kauguselt...

Bussijaamas asume otsima kohta, kuhu pagas paariks tunniks (täpsemalt pooleteiseks tunniks) hoiule anda. Äärmiselt sõbralik ja vastutulelik mustanahaline teenindaja pagasihoius võtab meid tarmukalt oma hoole alla. Ta laseb meil kohvrid kenasti ühte riiulivahesse litsuda ja teeb kahe ühiku jagu hinnaalandust.

Käed vabad, peame aru, kuhu edasi kihutada. Anname endale aru, et aega on kohutavalt napilt. Lapsed tahavad süüa ega hooli suurt kultuuriväärtuste külastamisest tühja kõhuga. Meie kaasavõetud söögivaru on enamjaolt turvaliselt pagasihoius. Otsustame, et vähemasti Big Ben tuleb oma silmaga üle vaadata.  Meelitan lapsi rosina-pähkli segu ahvatlusel kiiresti teele asuma. Hämaruses küsime teed ühelt meesterahvalt. Väga abivalmilt on too nõus meid parlamendihoone juurde eskortima. Aega kuluvat selleks retkeks vähemalt 25 minutit. Seda aega meil pole, otsustame metroosõidu kasuks. Lapsed juubeldavad. Metroo sissekäigu juures asuvast telefonipoest ostan oma vastsele fotokale SD-kaardi.

Enne kui allmaailma siseneda, peame võitlust piletiautomaatidega. Järjekordne abivalmis mustanahaline noormees näitab osavalt ette, kuidas neid kasutada. Rimma saavutab piletite lunastamisel tõelise vilumuse. Automaat sülgab, lisaks piletitele,  kohutavates kogustes münte tagasi. Toosama noorsand müüb meie kolmele täiskasvanule maha oma ilmselt kasutatud, kuid kehtivad piletid. Saame soodukat ka ja oleme tänulikud.

Metroos on rahvast ja palav (pagana kasukas!). Mind the gap! Väljume Thamesi kaldal ja näeme kuulsat London Eye’d. On sume ja soe, lõhnab vee järele. Sõitsime peatusejagu liiga kaugele ja asume mööda kaldapealset teele Beni otsima. Käime ühel sillal vaadet imetlemas. On ka vaade! Siis kihutame taas. Ja viimaks oleme kohal – valgustatud ja võimas parlamendihoone ots koos Big Beniga. Homeeriline pildiklõpsutamine saab alata ja lõpeb peagi, kui tuleb tagasitee jalge ette võtta. Veel üks metroosõit, kapak mööda tänavat, kus jalutab ka armas halloweenikostüümis lapsuke oma emaga, ja bussijaam. Siin kohustuslik ja veidi närvesööv kempsuskäik, pagas näppu ja antaksegi meie buss ette.

Saame pisut oodata pikas looklevas bussisabas. Õnneks õues, sest jaamahoone on rahvast pungil ja – taas kord - palav. Siis istume jälle bussis (Seatbelts, please!) ja alustame reisipäeva neljandat etappi. Ivi saadab tänulikele kundedele kapsapirukaid. Londonis ostsime ühest pisikesest kiirtoiduputkast küll juua, aga söömata oleme siiamaani. Väsimus hakkab võimust võtma, mitmed lapsed jäävad tukkuma. Siiski kostub tagantpoolt veel itsitamist. Sõit Londonist välja võtab terve tunni. Siis sõidame mööda kiirteed. Meie ees voolab katkematu joana kolmerealine punaste tulede jõgi. Paremal tulvab samasuguse hooga meile vastu valgete tulede jõgi. Kell on kohaliku aja järgi kaheksa pühapäeva õhtul. Kuhu nad kõik sel ajal küll sõidavad? Aga meie sõidame Ringwoodi. Ajakavast tean, mis kell me peame kohale jõudma. Punaste numbritega kell bussi eesotsas näib olevat seisma jäänud. Väsimus on täiesti hull. Bussi istumisest saadik on minu kõrval istuv kohalik noormees telefoni teel üle tunni aja kedagi  armuasjus nõustanud . Kui palju maksab kohalik telefonikõne, ma küsin?

Ringwood. Süda hakkab kiiremini lööma. Näeme salgakest inimesi parkla servas ootamas. Väljume bussist. lapsed on väsimusest üsna oimetud ja mina ka. Ei aita sugugi, kui näen, et Johanna on endast väljas ja keeldub ilma minuta mingisse peresse minemast. Küsitakse kahte tütarlast. Kuna Johanna mind täiesti nõutuks teeb, teeme ettepaneku Daanale ja Lindale. Siis võetakse kokku punt neljast poisist, siis kahest poisist... Äkki astub ettepoole üks pikakasvuline sõbralik ja armas naisterahvas ja küsib, et ega keegi kogemata koeri ei karda, neil nimelt on mõni kodus. Saan aru, et minu võimalus on tulnud, lükkan Johanna ettepoole ja ütlen, et nemad Iveetega armastavad hullusti koeri (see on ju tõsi ka). Johanna ja Iveete liiguvad Sandi hoolde. Siis võetakse kaasa Ivi ja Rimma. Mind juhatatakse Nigeli juurde. Nigel uurib, et ega mul midagi kasside vastu ei ole. Mul tõesti ei ole. Selgub, et Nigeli autos on kena kassipiiga. Nime on ta saanud Winston Churchilli abikaasa järgi. Nagu kassid ikka, on Clementinegi vaoshoitud, aga küllalt uudishimulik. Sõidame Ringwoodi lähedale ühte külakesse. West Moors vist on selle nimi. Nigeli jutu järgi elavad seal peamiselt penskarid. Tee peal teen jutu jätkuks kena komplimendi Ringwoodi kooli kodulehekülje aadressil – see on mul päriselt ka üle vaadatud ja ongi kena. Selgub, et kodulehte haldab ja kujundab põhiliselt sellesama Nigeli elukaaslane Vanessa. Nimetatud isik võtab mind majauksel sõbralikult vastu. Ajame elutoas pisut juttu. Minu käsutusse antakse 11-aastase perepoeg James’i tuba otsatult pehme voodiga. Laud on kaetud legoehitistega. On kodune ja kena. Käin duši all ja mõtlen endamisi, et kuskohas mina küll inglasi võiksin majutada ja mis tingimusi neile pakkuda. Siis poen voodisse. Kõrvus undab väsimusest ja kajut isegi kõigub pisut. Keset ööd ärkan selle peale, et üks kiisu poeb tasakesi minu teki alla. Pererahvas on mind selles suhtes hoiatanud ja nii põõnan rahulikult edasi.

Kas kõik see mahtus tõesti üheainsa päeva sisse?

Esmaspäev 31. oktoober

Halloween

Kass lööb mõnusasti minu teki all nurru. Kuulen, et kohalikud on ärganud ja ajavad vaikselt kõrvaltoas juttu. Kobistan kella vaadata. Akna ees on kenad, üsnagi pimendavad kardinad. Hakkan end tasakesi jalule ajama. Tekialune kiisu pistab ka oma nina välja.

Winston

Oi heldeke, see ei olegi vesihall Clementine, vaid hoopiski süsimust Winston ise, kellega mul eelmisel õhtul ei olnud au kohtudagi. Igatahes nüüd seab too oma sõltumatud sammud köögi suunas ja pärast kiiret sättimist lähen talle sinna järele. Vanessa on jalul ja tervitab mind oma tagasihoidlikul moel. Hommikusöögivalik on jalustrabav – sadat sorti helbeid ja müslit ja mingeid kahtlasi krõbinaid ja koogikesi, kõik puha ökokaup. Keset söömaaega saabub kõrvaltoast ka perepoeg James. Kus teda seni on varjatud, ei oska öelda. Kuulnud, et mina olen pärit Eestist, küsib James pisut kahtleval toonil: see on seal Venemaa juures, eks?

Pärast sööki sõidutab Vanessa mind ja James’i kooli. Saabume suhteliselt kitsasse parklasse. Vanessa on see, kes esimesena osutab saladusliku Laterna-keskuse suunas. Mina ei tea sellest esialgu muud, kui et ökotoit pärineb suuresti just sealt. Koolimaja juurde hakkavad tasapisi saabuma teisedki eesti mehed. Joosep ja Rando on esimesena kohal. Nende perenaine tuleb muhedal ilmel minu manu ja selgitab, et meie poisid olla tõesti naljakad olnud, mänginud teised poole ööni padjasõda. Poisid ise näitavad suurima rahulolu ja vaimustuse märke. Saabuvad teisedki. Neljane poisteseltskond on oma perest ja nende majapidamisest samasuguses vaimustuses. Samuti Iveete ja Johanna, kes on Sandist ja koertest täiesti sisse võetud. Linda ja Daana jäävad oma avaldustes kõige tagasihoidlikumaks. Selgub ka, et Ivi ja Rimma on õhtul käinud kontserdil, kus esinejateks peamiselt Ringwoodi waldorfkooli õpetajad. Plaadigi on nad endale muretsenud.

Ootame pisut ei-tea-mida fuajee moodi Keir-Hallis ja imetleme kaunist seinamaali. Tuleb seesama armas Sandi ja teeb meile lühikese ja konkreetse ekskursi kooli hoone(te)s. Kiikame ka tõeliselt muljetavaldavasse Laternasse ja kahjatseme, et pole aega sinna pikemaks ohkima jääda. Ring peal,  jaguneme kahte rühma: mina koos Johanna ja Iveetega – need on lihtsalt kõige vanemad meie lastest – suundume kuuendasse klassi, ülejäänud lähevad Geliga viiendasse.

Ringwoodi kooliõu

Põhiliselt punasest tellisest ehitatud ja siniseks värvitud puiduga ilmestatud Ringwoodi koolis on igal klassil oma pesa koos esiku/riietusruumi ja klassitoaga. Esikus on põhiline sisekujundaja seesama punane tellis ja riidenagikapikesed, klassitoas on tellisseinad üle värvitud ja vastava klassi tooni toonitud.

6. klass on suhteliselt sinine... Rootsi päritolu õpetaja Marika (keda Nigel on eelmisel õhtul jõudnud taevani ülistada) on tarmukas ja napisõnaline. Lapsed teavad ilmselgelt, mida neilt oodatakse ja just seda nad teevadki. Kõigest kumab läbi asjalik ja töine rutiin. Üks tegevus järgneb teisele suurema seletamise ja suhteliselt vähese sebimisega, kuigi lapsed otsivad riiulitelt oma asju ja vahetavad neid järgmiste vastu. Laulab see seltskond mitmehäälselt nagu inglikesed. Laul on nähtavasti varasemast tuttav. Muide, lapsed on just tagasi kooli saabunud pärast kahenädalast sügisvaheaega... Iveete ja Johanna saavad peast-kiirarvutamise töölehti koos teistega täita. Vahepeal käib Marika minu juures ja küsib sundimatult, kas ma võiksin klassile midagi ka Eestist rääkida. Kas kohe või? Nojah, eks ikka....

Suhteliselt ootamatult sülle kukkunud (ja palju ette muretsetud) esimene Eesti-teemaline loeng läheb veidi kaootiliselt, kuid võetakse kenasti ja viisakalt vastu. Küsimuste ring jääb napiks, kuid asjalikuks. Minu jaoks mõneti ootamatu, kuid samas loogiline on küsimus: mille poolest Eesti kuulus on? Käin esimese ähmiga, lisaks laulupidudele, välja suusatamise ja skype’i. Meie suusakuulsustest pole keegi kuulnud, aga lumi ja talv tekitab kadedusesegust elevust. On vist seni jäänud mainimata, et Inglismaa ilm on hetkel nagu meie septembrilõpp, puud toredasti rohelise- ja kuldsekirjud. (Ja kasukaga ei käi siin keegi... peale minu...)

Põhitunnile järgneb söögipaus ja mängimine õues. Väga arukalt on kooli kaks õue jagatud vanemate ja keskastme õpilaste vahel. Pisemad klassid toimetavad lausa omaette kusagil lasteaedade õuedel. Lasteaiamajakesi on meile ka näidatud. Neid on vist kolm, igaüks omas hoovikeses. Nagu nöörist tõmmatud, liigume Laterna suunas, aga ostlema ei jõua keegi hakata, sest silmad lööb kirjuks ja aega jääb napiks. Igatahes otsustame ilmtingimata tagasi tulla. Järgneva tunni ajal teevad kaks Geli klassi lapsukest, Michael ja üks tütarlaps, meile mini-matka kooli lähedal. Meie laste suureks rõõmuks on sealsamas aedik toredate sigade, partide, kukkede ja kanadega. Kõik see kuulub kohalikule Camphill-külale. Näeme tegutsemas aednikku, kes on kujundanud ka kooli ümbrust. Muuhulgas on ta sinna rajanud 2000 pajuistikust koosneva labürindi. See tahetakse küll varsti maha võtta, et teise kohta veelgi uhkem istutada. Kooli territooriumi piiril, hobuseraua-kujulise mätta varjus ärgitavad lapsed üht kui teist mängu üles võtta ja jooksevadki paar tiiru, aga suuremat asja sest ei saa. Menukamaks osutub dekoratiivne hiigelnälkjas, keda amatöörfotograafide hordid kohemaid piirama asuvad. Tagasiteel koolimajja saavad sarnase menu osaliseks pikavarrelised, kahtlase väljanägemisega seenekesed puude ja hekkide varjus. Kooli tagumise, „suurte“ mänguväljaku lähedal näitavad kohalikud meile ronimispuud. Lubatud ronimiskõrgus on targasti valge värviga ära tähistatud. Hakkajamad turnivadki kohe kõrgustesse, proovi mõttes pisut üle valge joone ka.

Maal Keir-Hallis

Lõunasööki serveeritakse meile jälle Keir-hallis, kuhu avaneb köögiluuk. Kuklid, värske salat, singi- ja juustuvalik. Toidab küll. Kartulikrõpse ja müslibatoone on ka.

Pärast söömaaega saadetakse meid ilusa ilma puhul plaanitust varem Avon Tyrrelli ööbimiskohta. Õhtul on kavas 11. klassi korraldatud pisike Halloweeni-üritus. Sandi tuleb meiega kaasa, et kõik nagu kord ja kohus üle vaadata.

New Foresti rahvuspark, nii nagu ta meile paistab, koosneb põhiliselt kollaseõieliste okaspõõsastega pikitud nõmmedest. Ja siin-seal kondavatest hobustest. Sõidame mööda kitsukest hekkidega ääristatud teed. Ilus ja päikseline on ilm tõepoolest. Avon Tyrrellis hakkab esimese vaatamisväärsusena silma hiiglaslik haljas ligustersiga ühes aiakeses.

Registreerume peamajas, saame kätte oma kämpingumajakese võtme ja siirdumegi sinnapoole. Meie majake on kämpingu kõige kaugemas servas ja kannab kena nime: Bisterne Lodge. Maja koosneb esikust, köögi- ja sööginurgaga elutoast ning neljast magamistoast. Kaks kempsu on ka. Tüdrukud hõivavad kahe nariga neljase toa, poistele jääb teine kahe-nari-tuba ja kahene sviit. Teise kaheinimesetoa reserveerime õpetajatele. Kuna meid on grupis 13, aga magamiskohti 12, peame veidi aru, kuidas asja kõige paremini korraldada. Tõepoolest, teleka ees elutoas on ju kaks diivanit, mis on ometi küllalt magamiskõlbulikud. Sandi on meile enne äraminekut vihjanud, et me võime teha just nii, nagu ise õigemaks peame. Aga praegu on meil vaba aeg. Iveete keedab endale tarmukalt kakaod ja siirdub maja küljel asuvale terrassile seda nautima. Teised tüdrukud-poisid pakivad asju lahti ja tuiskavad niisama siia-sinna. Poisid testivad huviga telekat ja asjatavad niisama. Toreda autolaadse käruga toimetavad kaks naisterahvast meile voodipesu kohale. Siis on lastel jälle, millega aega sisustada. Ennäe õnne jälle! Kaks tekikotti on rohkem trehvanud... Padja ja teki saab loodetavasti pärast tollest teisest majakesest, kus üks meist pidi nagunii ööbima.

Kuna on tõepoolest suviselt soe, teen tiiru majakese lähiümbruses. Ilus ja rahulik on, kui mitte arvestada madalalt üle pea lendavaid lennukeid. Lennuliiklusgraafiku tiheduse järgi otsustades ei tundu Bournemouth’i lennujaam olevat sugugi väike...

Tõeline janeaustenlik stile.

Avon Tyrrelli territoorium on madala traataiaga piiratud. Päris meie maja lähedal on üks pesuehtne, pure English stile. Sealt üle turninule avaneb kaunis vaade avarasse sügisesse orgu maaliliste pilvede taustal. Klõpsutan rõõmsasti pilte ja ronin siis tagasi üle aia. Seespool tara on sama huvitav. Meeleolukas parkmets meenutab eestimaist männitukka. Ainult Eestis ei kasva männitukas iileksipõõsaid, millel parasjagu punased marjadki küljes. Mingid puud on siin veel, mis on maapinnale ohtrasti kastani-taolisi munakesi poetanud. Karvaseid kooretükke leidub ka, need näevad välja nagu märja minisiili jupikesed.

Mingil hetkel lõpeb meie sisseelamisaeg Avon Tyrrellis, ukse ette vurab valge bussike ja algab taas sõit Ringwoodi koolimajja. On juba kaunikesti hämar. Saabuvast meelelahutusest annavad aimu valmis meisterdatud jack-o-laternad. Tüdrukud aitavad meie tuttavas fuajees pidusöögiks laudu katta. Enne söömaaega tuleb läbida katsumusterohke retk kooli pimedas ümbruses igasugu kahtlaste tegelaste saatel.

Kooli nurga juures oodates unustame ettevaatuse ja lobiseme mõnusasti, nii et esimene kohale saabunud koll saavutab koheselt soovitud tulemuse. Karmil toonil antakse meile käsk teejuhile järgneda. Hakkame minema juba hommikust tuttava hobuserauamätta suunas. Äkitselt märkame, et meile kõnnib järele lüheldane musta riietatud kuju. Ta on juba ehmatavalt lähedal. Tema saabumine põhjustab tagumistes ridades omajagu elevust. Peab tunnistama, et täitsa kõhe on. Jäleda nõiamaskiga tegelane jõuab järjest lähemale ja jääb meid saatma. Pisike nõid pobiseb midagi omaette ja sisiseb aeg-ajalt. Kaugel tagumise värava juures ootab meid uus tont, kes esimesel pilgul ja hämaruse pettel tundub ilma peata olevat. Nüüd suundume veel pimedamasse puudealusesse. Ühel hetkel liigub meile vastu kaame kuju, kellel on laip põigiti käru peal. Mingi onnikese lävel istub kooljaliku moega neidis ja toob tundmatul pillil kuuldavale ebamaiseid helisid. Ja sellisel viisil jätkub retk oma pool tunnikest vähemalt. Kõik tondid ja zombid, kellest me möödume, ühinevad meie rongkäiguga. Millegipärast pole sugugi hea tunne, kui mõni neist mulle selja taha jääb. Enamik neist sunnikutest aga pressib ettepoole, peidab ennast pimedas puude vahele ja haub ehmatamisplaane. Meie plikad igatahes kiljuvad nii mõnelgi korral täiesti tänuväärselt...

Viimaks saab see omalaadne matk otsa. Vanema astme õpilased sooviksid nüüd ilmselt rollist tasapisi välja saada, aga meie lapsukesed ei lase. Kõigepealt kohustuslik fotosessioon, seejärel ärgitavad meie tüdrukud omakorda uusi sõpru halloweenilikult ehmatada, ega lase tontidel rahulikult süüagi.

Halloweenikollid köögis einet võtmas

Meie pidusöök on uhke: kõige ehtsam shepherd’s pie (kartulipudruga hakklihavorm), magustoiduks suurepärane puuviljasalat vahukoorega. Kuna teostan ka sanitaarsöömist, saab kõht hirmus täis.

Kell on juba üle kaheksa, kui uuesti bussi suunas liikuma hakkame. Geli ja co jäävad kooli juurde Türgi ja Itaalia delegatsioone ootama. On juba tulnud sõnum, et sakslased jäävad hiljaks.

Jõuame kõrgendatud halloweenimeeleolus kämpingusse. Pedagoogilise vaigistamissoovi raames üritame üldsuse tuju rikkuda ning anname välja ukaasi reisipäevikute kirjutamiseks. Väga kuulekalt teeb enamus tõepoolest asjaga algust. Aga peagi on nad tagasi. Järgmine samm on unejutt. Koguneme elutoa kahele diivanile. Ühehäälselt nõutakse midagi õudset. Nüüd kulub marjaks ära muinasjutt kahest vennakesest ja kullast  jalast, mida ma enne sõitu hoolega tudeerisin, et seda vajadusel Inglismaa lapsukestele serveerida. Aga eesti omadki võtavad loo tänulikult vastu, kuigi mõned teavad seda juttu varasemast ajast. Loo lõppedes üritatakse suunata jutulõnga küll ufodele, küll muudele ebamaistele jubedustele, aga hea ettekääne on nüüd see, et mina tahan elutuppa magama heita.

Teeme Rimmaga kõigepealt uurimisretke pimedasse õue, eesmärgiga hankida üks tekk ja padi, või siis vaba voodikoht mingis teises majakeses, nii nagu see päriselt ette oli nähtud. Me ei leia sugugi itaallasi, ega sakslasi. Küll aga on saabunud türgi delegatsioon. Black Firs Lodge’i terrassilt leiame kena õpetajanna Emi, kes paraku ei oska meid meie hädas aidata.

Tagasi oma majakeses, teeb Rimma ettepaneku veel oodata ja siis uuesti retkele minna. Otsustan siiski üksi valvesse jääda. Seda enam, et Rimma ja Ivi eelmine õhtu oli minu omast ilmselt palju pikem. Mul on tõeliselt ausad kavatsused reisipäevikut kirjutada ja küllap ma siis juba kuulen, kui kämpingutes mingit liikumist on. Päris nii see asi siiski ei suju. Väsimus võtab võimust ja nii meisterdan endale ühe diivani peale pesa. Kaks tekikotti on ju ka. Ilma nendeta näivad mõlemad diivanid liiga tallatud ja räpasevõitu. Elutoa diivanit magamisvõimalusena kaaludes võetagu siiski edaspidi arvesse, kas selles toas on kusagil ka kohutavalt lärmakas külmkapp olemas. Esialgu peaaegu märkamatuks jäänud agregaat sisustab suures osas ära kogu minu halloweeniöö. Sakslaste ja itaallaste saabumise suudan ma siiski maha magada J

Teisipäev 1. november

Comenius

Tänu toimekale külmkapile olen varavalges jalul. Hakkan just tee/kohvivett üles panema, kui saabub Rimma. Sätime söögikraami, mis on meile eelmisel õhtul kastiga kohale toimetatud, laudadele käepärasemaks. Et kogu hommikuse askeldusega õigeks ajaks valmis saada, plaanime laste äratuse kella seitsmeks. 8.30 on meil palutud all parklas valmis olla. Ükshaaval tilguvadki kõik meie seltskonna ülejäänud liikmed sööma. Kõige populaarsemaks artikliks osutub – ime küll – šokolaadikreem röstsaial. Helbeid läheb ka. Kohalik tee on must ja tummine.

Väga viksilt saame kõigega aegsasti korda ja seame sammud peamaja suunas, sinna parklasse, kuhu meid eelmisel õhtul maha pandi. Seal on juba rahvast. Tervitame Itaalia gruppi ja kolme Hispaania õpetajat. Reipal sammul tüürib ligi initsiatiivika olemisega sakslanna, kes nõuab, et talle Johannese õde Lindat esitletakse. Ta ei unusta ka ennast tutvustada. Temap see ongi! Kogu projekti algataja Edda Niedermeier! Sel ajal, kui täiskasvanud etiketinõudeid täidavad, piidlevad eri rahvusest lapsed üksteist uudishimuliku ettevaatusega. Nad saavad seda tükk aega teha, sest väljasõit viibib. Sakslased on tulnud oma bussidega, nemad teevad peagi minekut, ülejäänud seltskonnad jäävad truult ootama.

Võtab see aega, mis võtab, aga viimaks siseneme juba omaseks saanud koolimajja. Ühislaulmine on mõistagi ammu läbi saanud. Mingid noodid ringlevad veel kusagil. Geli tuleb ja selgitab õpetajatele, mis sel päeval veel juhtuma hakkab. Õpetajad hakkavad vahetundides paarikaupa turvama, sest külaliste ja kohalike vahetunnid kattuvad. Siis antakse meile teada, kes missuguses töögrupis on ja sinna kohe siis suundutaksegi. Mina jään saali, kus alustab rahvatantsu töögrupp superarmsa Wendy juhtimisel. Imetlusväärse kannatlikkusega võtab ta asja käsile ja hämmastaval kombel kõik toimib, kuigi isegi paaridesse (apples ja pears) jagunemine on paras katsumus.  Töögruppides osalevad ka kohalikud, siinsete pubekahakatisete nägudelt ei kiirga rahvatantse tatsates just tulist vaimustust…

Tantsud tantsitud, saab vahetunnil pisut hinge tõmmata. Saan teada, et 7. klass kuulaks hea meelega midagi Eestimaa kohta. Tuhat tänu Tiiu-Mai Lokole, kes on omal ajal kirjutanud õpiku „Let me tell you about Estonia.“ Ja kui hirmus nutikas minust oli see endale soetada… Sarnaselt 6. klassile, võtavad ka seitsmendikud minu pakutu sooja huviga vastu. Ahhetatakse lume ning muiatakse heatahtlikult Munamäe üle. See klass on märksa julgem ja küsimusi on rohkem. Olen ennast aegsasti varustanud ja saan suveniiriks jätta ühe looduskalendri ja pisikese trikoloori.

Kui siis jälle omade järele ringi vaatan, leian nad pinevas loomepalangus saalipõrandal kõhutamas, igaüks visandamas oma nägemust Eestist. Selle nädala jooksul tuleb igal grupil ühiselt kujundada oma maad tutvustav poster või pilt. Me veel ei aima, aga see on suure asja tagasihoidlik algus…

Algus! Valmib Eestimaa kuvand

Siis avaneb võimalus osaleda eurütmia töögrupis. Seda viib läbi veetlev , kenasti naeratav daam. Kui ma nüüd õigesti asjast aru sain, on tema päritolumaa kogunisti Lõuna-Aafrika. Eurütmiatund on hästi liigendatud, kõik kulgeb rahulikult ja sündsas korrapärasuses. Natukene naljakas on asjaolu, et võib eristada inimesi, kes on eurütmiaga kokku puutunud ja neid, kellel pole udust aimugi, mis imeliku kulgemisega on tegu.

Pärast lõunasööki peetakse väljasõiduplaane. Sel päeval on kavas külastada Stonehenge’i ja Salisbury kuulsat katedraali. Asjatundja Colin, kes on kogu projekti juures tajutav nähtamatu ja ülimõistliku kaitsevaimuna, on arvamusel, et antud ajapiirides mõlemat kaeda ei jõua. Tuleb teha valik. Lapsed otsustavad teadagi-mille kasuks. Kes siis poleks Stonehenge’st kuulnud ja ei kibeleks seda oma silmaga nägema! Päikeselisel pärastlõunal asutaksegi teele.

Stonehenge on nagu muu seas istutatud rulluvatele rohelistele väljadele otse kiirtee äärde. Ta ilmub vaatevälja mõneti ootamatult ja avaldab väliselt muljet ainult seetõttu, et me teame, millega tegu. Hoopis imposantsemad on mõne kilomeetri eest tee ääres nähtud röögatusuured seaaedikud koos nende asukatega… Stonehenge’i parklas köidab pilku kena roosa Hummer-limusiin. Võtame suuna sissepääsu poole. Meile antakse valida laialdase keelevalikuga audiogiidide vahel.

Kogu kommertsist hoolimata on võimalik siiski seda TUNNET kogeda. Selline tekib tahes-tahtmata näiteks surnuaias. Muidugi ei saa välistada ka autosugessiooni – ikkagi Stonehenge! Inglisekeelne audiogiid mahedalt kõrva ääres podisemas, asume ringkäigule. Lapsed, kellele ma naiivses lootuses olen plaaninud üht-teist õpetlikku öelda, lendavad tähelepanuväärse kiirusega OMA tiiru tegema. Ainult Rimma jääb mulle truuks ja kuulab kannatlikult, kuidas ma pisteliselt ja kardetavasti kaunis konarlikult giidi juttu tõlgin. On tegelikult väga huvitav, ainult see neetud kanaema minus ei lase päriselt keskenduda. Kus nad kõik on? Ümberringi puha võõrad näod ja meite lapsukesi ei kusagil. Leian nad üles alles siis, kui tagasi sisse/väljapääsu juurde jõuan. Loomulikult veedetakse kvaliteetaega suveniiripoes. Ostetakse ka postmarke ning saadetakse kodustele kaarte. Ilmakuulus müsteerium on nüüd nähtud.

Tagasiteel satun istuma sõbraliku olekuga, ent suhteliselt napisõnalise bussijuhi kõrvale. Muide, on selgunud, et kõik väikebussijuhid on kohalikud vabatahtlikud lapsevanemad. Pisut pettunud selles, et Salisbury’sse ei jõudnud, teen salakavalalt juttu katedraalist. Bussijuht elavneb vähehaaval ja muutub üsna jutukaks. Räägib piirkonna ajaloostki. Ja ennäe! Minu vagalt kahetseva vihje peale teeb ta ettepaneku meid tunnikeseks katedraali juurde maha poetada…  Hurraaa! Ma tõesti ei tea, kas lapsed minu vaimustust jagavad, aga hetkel luban endale selle portsu isekust.

Alguses tundub, et kõik, mida näha õnnestub, on suursugused katedraalimüürid õhtuhämaruses ning järjekordne suveniiripood. Keegi kohalik julgustab meid siiski vägevasse hoonesse sisse minema, ainult hästi tasa peab olema, sest jumalateenistus käib. Tõepoolest, on ju Kõikide Pühakute Päeva õhtu. Orelimäng paneb fiilingule viimse punkti. Kõik Pühakud on meid täna soosinud.

Salisbury katedraal õhtuhämaruses. Foto autor Johanna

Projekti esimene täispäev hakkab otsa lõppema. Avon Tyrrelli läheme juba nagu oma koju. Õhtusöögi ja kõige muu kõrval jätkub karmidel pedagoogidel VEEL tarmu sunniviisiline päevikutäitmine peale suruda. Mängime korraks ka kannelt, sest mine tea, mida uus päev toob. Õhtujuttu soovib täna ainult neljane poistetuba. Keegi on muretsenud endale joonlaua kuulsamate kroonitud peade piltidega. Jutt kujunebki pigem ajalootunniks. (Ei saa üks õps isegi Inglismaal rahus ilma targutamata olla!)

Olen ennast hirmsa külmkapi eest peites aegsasti õpetajate magamistoa põrandale diivanipatjade peale sisse seadnud. Minu valmistatud pesa näib Freddyle nii kutsuv, et ta härdalt nuiates kohti vahetada soovib. Seega saan enda käsutusse terve kušeti kahelises toas ja toanaabriks Taaveti. Viimane on rahumeelne ja mõistlik kaasüüriline. Hoolimata KOLE PALAVAST toast jään magama ilmselt samal hetkel, kui pea patja puudutab.

Kolmapäev 2. november

Rando sünnipäev

Kell seitse ja natuke peale siseneme väikese seltskonna ja vägeva lauluga neljalisse poistetuppa, sest Randol on sünnipäev. Avamarss jahmatab muidugi üles ka teiste tubade elanikud. Sööme hommikust ja sätime end aegsasti parkla poole minema. Saame seal jällegi oodata. Selgub, et bussid on kohal küll õigel ajal, aga hoopis teises parklas. Ühislaulmine toimub Ringwoodis taas kord ilma meieta.

See päev on juba natuke nagu harjumuspärane. Lapsed teavad (üsna hästi), millisesse töögruppi neil minna tuleb ja siia-sinna kulgemine toimub suuremate tõrgeteta. Väike vaheldus rutiini on inglise keele õppimiseks mõeldud mäng kahe töögrupi vahel. Vabatahtlikele kleebitakse otsaette silt, kuhu on suurelt üks lihtne nimisõna kirjutatud. Asjaosaline ei tea, mis sõna see on ja peab publiku käest yes/no küsimusi küsima, et see ära mõistatada. Tulle astuvad kõigepealt Geli – näitlikkustamise mõttes, siis Hispaaniast Inez, siis mina ja lõpuks Emi Türgimaalt.

Eesti õpetajate kord on vahetundides õues turvamisel abiks olla. Jaguneme siis kahe mänguväljaku vahel, aga peab tunnistama, et üsna igav on, pole vaja millessegi sekkuda. Meiega tuleb juttu puhuma temperamentse olemisega kunstiõpetaja, kes on kunagi Eestis käinud, vist Haapsalu kandis.  Meie tüdrukuid eriti ei paista, poisid on oma inglise sõpradega lössakat kollast palli tagumas.

Teise töögrupi ajal oleme Iviga kutsutud Geli 5. klassile Eestit tutvustama. Sealsed tegelased on meile nägupidi üsna tuttavaks saanud, mõned nimedki on juba meeles. Eestimaa esitlus on menukas, sellele klassile imponeerivad ootuspäraselt suured lumehanged, aga ka sood. Kas soodes elab ka krokodille? Loomade teema paistab lastele üldse hästi südamelähedane olevat, nende kohta on palju küsimusi. Aga jälle: mille poolest Eesti kuulus on? Kas neile on selline küsimus ette antud?

Sel päeval saadetakse rahvas peale koolipäeva ja lõunasööki kohe koju puhkama, et õhtul Ancient Technology Centre’i Earth House’i koosviibimisele minna. Olen seda kohta kodus guugeldanud ja ootan tõelise põnevusega.

Vahepealset aega tahame sisustada väikese matkaga Avon Tyrrelli ümbruses, sest nädal liigub jõudsalt ja muidu me ei teagi, mis paik see on. Geli annab meile matkajuhtidena kaasa kaks oma klassi poissi. Meie omad muidugi vennastuvad nendega juba bussis. Tõeline suhtlemismootor on meil Freddy, temal ei ole küll mitte kõige väiksematki keelebarjääri.

Tegelikult on näha, et mõte matkast meie lapsukesi sugugi ei vaimusta. Mõned tüdrukud (nimesid ei nimeta) on eriti vastikud ja mossis. Aga matkama me läheme. Juba uksest välja astudes saab selgeks, et oleme oma ürituseks valinud kõige ebasobivama ilma kogu nädalast. Väike lakkamatu vihmasabin pöörab mõisahoone juures tõeliseks ladinaks. Ehteestlasliku jonniga läheme edasi. Vihmamantlist on ainult minimaalselt tolku, sest tugev tuul sikutab kapuutsi korduvalt maha ja kogunenud vetevood valguvad kraevahele. Jõuame tiikideni, mis on männimetsa varjus ja üpriski maaliliselt vesiroosidega kaunistatud. Meie matkajuhid selgitavad, et suviti saab siin ehitada parve ja siis nendel tiikidel parvetada. Kanuuga pidi ka sõita saama. Minu meelest on need veekogud selle spordiala jaoks küll tsipa kitsukesed, aga olgu peale, võib-olla tuleb see järjekordsest vihmavalingust, mis ei lase korralikult vaadata ja olustikku hinnata. Tiigid ära nähtud, otsustame üksmeelselt, et matkamisest selleks korraks piisab. Anname üldsusele loa tuppa tagasi minna ja tempo vabaks.

Demonstratiivselt hambaid plagistades kaovad pirtsakamad plikad silmapiirilt, nagu õhk. Võiksin kihla vedada, et näksiautomaadi juures tõmbavad nad, külmast hoolimata, pisut hinge... Mõned lapsukesed jäävad vaprasti meiega, sünnipäevapoiss Rando sealhulgas. On temal aga ekstreemne uue (elu)aasta algus!

Tagasi oma häärberis, teeme väikese kandle- ja laulutrenni, sest äkki oodatakse täna õhtul ka meilt mõnda esinemisnumbrit. Meie inglise külalised kuulavad hardalt, aga ei soovi siiski ise kandle algõpetust saada.

Määratud ajal läheme jälle alla mõisahoone juurde. Sajab ladinal. Peidame ennast ukse võlvkaare alla ja ootame tihenevas hämaruses. Busse ei tule ega tule. Elu on meile aga üht-teist õpetanud ja nii kappan kiirelt ülemisse parklasse. Muidugi on kõik bussid juba seal, rahvas istub ja ootab meie järele. Helistan omadele ja teatan asjast. Peagi asume teele.

Antiiktehnoloogiakeskus asub Cranborne’is, kohe sealse keskkooli kõrval. Keskus rajati 25 aastat tagasi ühe kooliprojektina. Asi sai alguse ühestainsast kiviaja osmikust, mis ehitati arheoloogiliste leidude eeskujule tuginedes. Täitsa kahju, et me päevavalges kohale ei jõua, sest huvitavat uurimist jätkuks pikemaks ja ajaloohõngu hoovab mühinal kogu kompleksist. Pimedas õnnestub külastada veel vaid viikingiaegset pikkmaja, sest seal asuvad tualettruumid. Jutuõhtut aga peetakse Keldi kojas ehk Earth House’is. See on raske muldkatusega ümmargune hoone, millel on katuses aken/suitsuava ja sees kriidipinnasesse uuristatud astmed. Eriti muljetavaldavad on lage toetavad hiiglaslikud puusambad.

Buss jääb koolimaja juurde parklasse. Võtame kaasa kandamid toidukraamiga ja hakkame suhtelises pimeduses kobamisi üldise vooluga kaasa liikuma. Sadanud on kogu päeva, nüüdki tibutab veidi. Keskuse sissepääsust alates on teerada autentselt porine, kuid ääristatud purkidest tehtud küünlalaternatega. Meid hoiatatakse, et on hirmus libe, kuid nagu selgub, jäi hoiatus hiljaks: Joosep saabub pidulikult, üks külg poriga kaetud. Selleks ajaks, kui meieni jõuab teine hoiatus – istutagu ainult vaipadele, muidu määrime riided ära – oleme endal kõik vähemalt tagumiku valgeks istunud.

Peab ütlema, et vähemalt mind see ei loksuta. Olemine on imeliselt õdus. Ruumi keskel, kõige sügavamas kohas põleb lõke. Hakatakse laulma ja lugusid rääkima. Hispaanlannast õpetaja räägib loo eeslikesest. Järgemööda saavad kõik soovijad üles astuda. Ampluaa on lai. Teine hispaanlanna õpetab meile ooperlikku kaanonit ja juba me laulamegi innukalt: Jubilate! Kusjuures kõige ooperlikumaks ja innukamaks jääb õpetaja ise. Türgi lapsed ja nende entusiastlik meesterahvast muusikaõpetaja proovib meile Türgi laulu õpetada. See ettevõtmine osutub täiesti ilmvõimatuks, aga juba pingutus kui niisugune loob muheda meeleolu.

Saame meiegi üles astuda. Laulame „Veere, veere, päevakene“, poisid toreda esinemiskuraasi ja vägeva häälematerjaliga, tüdrukud õrnalt ja väga puhtalt. Pärast saame mitmeid komplimente meie laste esinemise aadressil.

Vahepeal pakutakse kuuma vürtsikat õunamahla ja antakse süüa. Iveete, Johanna ja Linda on muldmaja hämaruses sõbrunenud kena Angusega ja räägivad temaga ning hiljem temast suure vaimustusega. Mingil hetkel palutakse tähelepanu. Saabub Randole mõeldud sünnipäevatort, mille on valmistanud Rando võõrustaja-pere. Lauldakse sünnipäevalaulu. No ON sel poisil küll sünnipäev, ma ei väsi kordamast!

Päris hilja õhtul, kell võib kindlasti olla kümne ligi, saabume tagasi kämpingusse. Tuleb tunnistada, et puudub igasugune jaks näiteks päevikuterror kehtima panna...

Õhtujutt kujuneb jällegi poiste naritoas, kuhu saabuvad tekkidesse mässitult ka mõned külaliskuulajad. Lugu on pärit Setumaalt ja pajatab sellest, kuidas armas Jumal rikkal ja vaesel mehel külas käis ning nende mõlema kolm soovi täitis.

Siin on algamas muinasjutu- ja lauluõhtu a la Neoliitikum

Neljapäev 3. november

Bournemouth

Meie eelviimane projektipäev on kätte jõudnud. See on ühtlasi viimane kämpingupäev. Järgmisel hommikul peame välja kolima, sest viimase öö veedame taas peredes. Pistame nahka oma kasinad hommikusöögivarud, järgmiseks hommikuks peab veidi lisa nõutama.

Täna jõuame hommikusele laulmisele! Irish Lullaby kõlab väga kaunisti. On tunda, et me oleme laulmisest kõvasti viilinud – mitte küll omal soovil. Ülejäänud seltskond on võimeline kahehäälset lugu tunduvalt kindlamini esitama. Siis jagunetakse taas kord töögruppidesse. Mina aga võtan jalge alla ammugi kavatsetud retke Laternasse, sest näiteks raamatupoodi pole ma veel jõudnud nina pistagi. Aga...

Jõuan vaevalt õndsas üksinduses raamatuküllusest uimastuda, kui saabub Geli. Ta soovib, et Edda teisele klassile Saksamaad ja mina Eestimaad esitleks. Jeerum küll! Pisikestest polnud algul ju mingit juttu. Aga muidugi sean sammud kärmesti tagasi koolimajja, kohtun teise klassi esikus Eddaga ning saan temalt kaasa mõned inspireerivad ja julgustavad õpetussõnad. Edda etteaste on enne mind, see annab natuke mõtlemisaega. Ta on ennast ka rosinate ja pähklitega varustanud ning teeb lastega vahvat salmikest, kus auhinnaks on eelnimetatud maiuspalad. Õpin käigu pealt selgeks paar saksakeelset sõna, näiteks unter  ja oben. Siis on minu kord. Pärast pisikest enda ja Eestimaa tutvustamist teeme ühe „sõidu Sõõrule“. Lapsed on toredad ja vahetud, nagu lapsed ikka. Teevad kaasa ka. Mina esinen lühema soologa, kui Edda. Muide, umbes viieteistkümne õpilase kohta on klassis kaks õpetajat. Abiõpetaja moega noor naine püsib valdavalt ühe lapsukese kõrval. Pärast selgub, et paljudes nooremates klassides on lapsevanemad vahel abiõpetaja rollis koolis kaasas.

Tulen väikeste juurest üleni kuumavana tulema. See oli nüüd küll sootuks teistlaadne kogemus, kui vanemate õpilaste või täiskasvanute ees seista. Meie seltskond on asunud jällegi plakati kallale. Paistab, et ka kired on veidi lõõmama löönud. Noh, ausalt öelda, oli ka aeg. Osa seltskonda on igatahes kenasti tööga ametis.

Sel ajal, kui kunstitegevus kestab, tuleb soovijatega kohtuma  Southamptonis asuva keeltekooli Lewis School of English direktor, kes soovib kõneleda Ringwoodis teist aastat korraldatavast Suvekoolist. Sinna oodatakse loomulikult ka ülemere-külalisi. Mister Alistair Walker on soliidne härrasmees. Ta on ühtlasi ka Ringwoodi lapsevanem ja seega isiklikult asjast huvitatud. Suvekool on nimelt heategevuslik projekt. Raha kogutakse  ülaastmele ruumide väljaehitamiseks. Koolimaja seinal on stend, kus on pilt mesilasest ja meekärgedest. Iga kärg tähistab konkreetset rahasummat. Silma järgi otsustades on umbes kümnendik kärgedest juba täis.

Märkamatult ja ladusalt kulgeb see koolipäev kuni lõunani, aga siis, pärast sööki sõidame mere äärde! Mina pole ainus, kes sellest mõttest vaimustub. Mereni on siit ligikaudu 35-40 km sõitu, seega täiesti normaalne vahemaa. Istume aga jällegi oma valgesse bussi, millesse mina, tobeda järjekindlusega, alati valelt poolt siseneda tahan.

Ja seal see ongi – Inglise kanal isiklikult! Ilm on taoliseks matkaks lihtsalt super. Päike on alguses veidi vines ja tuulgi parajalt tugev, aga see just ongi äge. On vahva ja soe. Suured kohisevad lained  vahutavad rannaliivale ja jätavad maha kõige klassikalisemat põisadru. Kuna juba esimene pilk kogu sellele toredusele kõrgelt kaldapealselt ja kogu see hääl ja see meeleolu üldiselt on nii kaasakiskuv, jään palavikuliselt oma uut fotokat piinama ja sestap loomulikult ülejäänud seltskonnast maha.

Erik Jürgen pageb La Manche’i lainetest

Mina pole tegelikult ainuke ning peagi kappavad meie juurde saadikud eestpoolt ja manitsevad meid kiiremale käigule. Ees seisab plaaniline akvaariumikülastus ja seal on kellaaeg kokku lepitud. Laskume siis märjale liivaribale ja proovime seada sammud vajalikku suunda. No see on lihtsalt ilmvõimatu, sest siia randa võiks mõnulema jäädagi. Hispaania õpetajad on targalt kummikutes ja kahlavad mõnusasti madalas vees. Meie lapsed on eufoorias ja tahavad otsekohe suplema minna. Linda on esimene, kes varbad paljaks võtab ja avastab, kui soe see vesi tegelikult on. „Soe“ on muidugi ilmne liialdus, aga „ palju mõnusam, kui oleks võinud arvata“ on täiesti omal kohal. Rannal leidub muidugi kõike, mida ühel korralikul rannal alati on – palju põnevaid kive ja teokarpe ja muud sodi, mis kutsub uurima ja otsima. Paraku on varsti taas kohal meid tagant kiirustavad käskjalad. Pahaaimamatult hakkamegi osutatud suunas liikuma, ega tea veel, et meid ootab ees (ma arvan, et vähemalt) viiekilomeetrine rännak pehmes liivas. Kuna on soe ja see minu kasukas... Nojah, aga ega mina pole ainuke, kes ära väsib. Vahepeal on näiteks Taavet ühe jala korralikult läbi leotanud ja matkab nüüd meie kõrval, korrapäraselt lirtsudes ja kannatamatuid küsimusi esitades. Kui me juba lootusrikkalt ühe kauguses terendanud silla juurde jõuame, selgub, et oleme kõndinud alles esimese sihtmärgini ja peame VEEL edasi minema. Aga kuna oleme kenasti ajagraafikus, saame tiiru silla peal käia. Vahuses vees on surfajad ja sillal päris palju meiesuguseid jalutajaid. Teine sild paistab ka eemalt kätte. Saame teada, et seal on meie lõppsiht. Egas midagi, kõnnime maha sellegi maa ning jõuame Oceanarium’i juurde. Mittemidagiütleva maja ees platsil on väga ehtsa moega karussell, mis kahjuks ei tööta.

Akvaarium ei ole küll kuigi ruumikas, aga väga põnev ja parasjagu sopiline ka, et sinna mõneks tunniks ära eksida. Keskne atraktsioon on nähtavasti haide, raide ja suure merekilpkonna kodu, mille alt viib läbi klaastunnel. Väga hämaras nurgataguses kohas on täitsa pirakas kaheksajalg ennast otsapidi klaasi külge kleepinud. Teises kohas näeme, kuidas ühe klaasseina taga võttegrupp merisaarmate toitmist püüab filmida. Staarid ise ei ole asjast eriti huvitatud – haaravad välkkiirelt palukese ja poevad peitu. Siis on seal veel interaktiivne kuubik puutetundlike seintega. Sinna saab sisse minna ja valida, kas kuulad õpetlikku teavet haidest, raidest või delfiinidest. Ühel hetkel läheb kõik ootamatult pimedaks – selgub, et meid neelas alla sinivaal. Siis liigumegi mööda sinivaala sisemust ja näeme muuhulgas, missugune on tema täismõõdus süda. Vaalapoeg on seal kõhus ka olemas, tukub teine üsna vaikselt.

Kogu maja läbikammimine võtab üksjagu aega ja väsitab ka parajalt. Kui me suveniiripoe kaudu viimaks tagasi õue jõuame, hakkab pisitasa hämaraks kiskuma. Esialgu ei paista eesti lapsi kusagil. Aga seal on Geli, kes osutab väikese muigega mere poole. Selgub, et mõned inimesed on otsustanud päevast viimast võtta. Kõik meie lapsukesed, mõistlik Iveete välja arvatud, on paljajalu merre roninud ja jooksevad seal kiljudes lainete vahel ringi. Saksa tüdrukud on peaaegu sama pöörased. Itaallased, hispaanlased ja inglased on viisakad ja vaoshoitud. Nemad ei naudi mitte niivõrd ilma ja merd, kuivõrd meie hullukeste etendust.

Tõepoolest, tekib tahtmine endalgi varbad vette kasta... Aga ega meie ju seda merd ei tunne. Meie, narrid, ei saa arugi et on tõusuaeg ja lained koguvad järjest kõrgust. Igatahes ei saa mina sellest enne aru, kui üks võimas ja toimekas laine mu täiesti kuivalt maalt kätte saab, ühte saapasse vett lirtsatab ja seelikusaba läbi leotab. Kihutan maa suunas ja haaran kaasa hulgaliselt sokke, salle ja jalanõusid. Mõne hetke pärast saame aimu, et Inglise kanal on siiski endale nõutanud ühe soki, ühe jäätise ja ühe üsna hiljuti soetatud värvi muutva tujusõrmuse. Lisaks sellele on enamik veelembeseid eestlasi vöökohani märjad. Ees on ootamas pidulik õhtusöök rannarestoranis...

Sinnamaani on aga pisut aega. Soovijad viiakse sealsamas  kõrval asuvasse parki jalutama. Suurem jagu eestlasi jääb ühe maja juurde tuulevarju ootama. Ja kuivama.

Kella seitsme paiku on seltskond jälle koos ning liigub üle platsi restorani poole. See on täiesti hämmastav kogemus. Mitte nüüd just sellepärast, et hoone küljes ripub silt „Maailma kuulsaim kala- ja kartulirestoran“, vaid sealse rabavalt sujuva teeninduse pärast. Meie koosseis on ligi 60-liikmeline. Kristall-lühtrite, peeglitega ja kullatistega dekoreeritud saalis on  valmis pandud kaks pikka lauda. Valgeid laudlinu ja punase sametiga kaetud toole nähes meenuvad paratamatult nood arvukad läbi ligunenud püksitagumikud... Meie päralt on neli kena kelnerit. Üks neist käib paar korda Geli juures midagi küsimas või aru pidamas. Ta naeratab mõnusasti, on absoluutselt pingevaba ja väga vastutulelik. Peagi on inglaste rahvusroog fish and chips meie ees laual. Taimetoidulasanje, mida kalale alternatiiviks pakutakse, on söödav küll, aga ohkima just ei võta. Need, kes (vaatamata minu hoiatusele) vorstikesed valisid, said kogemuse võrra rikkamaks. Kalasööjatel leidub roa kohta ainult kiidusõnu.

Päris mitmed inimesed on sel päeval meie lapsi vaadates ennustanud, et kui nad õhtul kämpingusse jõuavad, kukuvad nad oimetuna voodisse, ega tõuse sealt enne hommikut. Miski pole tõest kaugemal! Selle asemel, et Avon Tyrrelli jõudes surmväsinult kokku vajuda, nuiavad ärksamast ärksad lapsed retke joogiputka juurde. Kloorimaiguga vesi, mis kraanist tuleb, ei maitse tõepoolest eriti hästi, kuid kokakoola öö hakul ei tundu ka hea mõte olevat. Ivi käib vene keeles välja ühe kena ja praktilise mõtte. Teeme lastele ettepaneku oma Eesti-plakat valmis joonistada ja pärast seda tähistamiseks automaadist mõned limonaadid tuua. Plakatiga ongi tegelikult väga kiire, homseks peaks ju sellega valmis saama. Stiimul töötab – söögitoa lauad lükatakse kokku ja kõik asuvad suure entusiasmiga asja kallale. Valmib isegi üsna ühene kontseptsioon, kuidas pilt peaks välja nägema. Varsti ongi kõik upakil kobaras töö kallal ning peab ütlema, et asi edeneb hoogsalt. Viimaks see hoog siiski raugeb ja on aeg hakata palka maksma. Janused lapsukesed panevad riidesse ja on valmis ahvatleva automaadi manu matkama. Isegi ootamatu  vihmasabin ei kohuta neid tagasi. Lähen lastega kaasa, et masin kokakoolat munema ei hakkaks. Me kõik (ja mina ka, päris ausalt!) oleme siiralt pettunud, kui kohale jõudes masinate asemel tabalukuga suletud ukse leiame. Milline nöök kogu selle suure vaeva peale! Tuleb juua lohutuseks sorts kloorist kraanivett ja magama minna.

Väga motiveeritud ja töökad kunstiinimesed inspiratsioonipalangus

Reede 4. November

Keldi trummid ja lõpupidu

Meie viimane projektipäev on kätte jõudnud. See on kohe hommikust peale eelnevatest pisut erinev. Kõigepealt on äratus tavapärasest varasem. Kuigi suurem jagu asju on käsu korras eelmisel õhtul/öösel ära pakitud, on sebimist veel küllaga. Koristame ka maja. Lähen koos paari kodakondsega läbi järjekordse sooja vihmasaju jäätmejaama otsima. Kuigi esialgu tundub, et kogu sorteermajanduse kõrval olmeprügi jaoks kohta polegi, hakkab viimaks silma tohutu suur ja üsna erkoranž konteiner, mis meie saagi vastu võtab.

Buss korjab meid koos pagasiga peale otse Bisterne Lodge’i eest Siis jääb veel üle võtmed vastuvõttu tagastada ja aitäh öelda.

Täna jõuame õigeks ajaks koolimajja. Hispaanlannast muusikaõpetaja (Jubilate!) laulab jätkuvalt suure entusiasmi ja visadusega üht hispaaniakeelset negrita-laulu. Mõned saksa ja itaalia delegatsiooni liikmed oskavad seda üllatavalt hästi (segamini majutuse ilmne plusspool), kuna meie saame ainult mõnda kohta kaasa ümiseda.  Irish Lullaby seevastu meeldib kõigile ja tuleb päris kenasti välja.

Täna tavapäraseid töögruppe ei toimu. Selle asemel jagatakse inimesed aega kaotamata kahte rühma. Meie satume esimesse. Kohe on algamas trummitöötuba Keldi moodi.

Natuke saame muusikaklassis istuda ja oodata, siis siseneb maestro koos abilisega. Mõlemad on tohutult sümpaatsed. Aega kaotamata jagab trummiõpetaja kohalviibijaile trummid ja lühikesed, kahest otsast ümardatud puupulgad. Trummid on üsna tavalise moega rõngastrummid, enamus neist üsna pirakad. Mängutehnika teeb eriliseks trummi hoidmise viis – seda summutatakse seestpoolt käega. Pulgaga lüüakse rütmi liuhka piki trumminahka. Raske see mängimine ei ole, kuid nõuab üsna suurt keskendumist. Õpetaja laseb meil ennast ühte rütmi sisse harjutada ja mängib siis ise plokkflöödil viisikest kaasa. Kõige veidram on, et viis kostab üle trummide! Ma poleks iial arvanud, et üks flööt käib üle kümne hasartse trummi.  Armsa olemisega naisabiline mängib meile lugude saateks kitarri. Kokku jõuame tegeleda kolme rütmimustriga. Minu jaoks on see trummitöötuba tohutu energialaks ja saab kahtlemata liiga ruttu otsa.

Vahepeal on muusikaklassi kuulda hääli kõrvalasuvast saalist. Saab aimu itaallaste ning nende eri rahvusest abiliste Tarantella-tantsu harjutusest. Klaverimuusikat ja tamburiine kostab käsklusi jagava õpetajanna jõulisest tämbrist tunduvalt vähem.

Täna pakutakse soovijatele võimalust Ringwoodi kooli tunde külastada. Haaran sellest võimalusest tänulikult kinni ja saan minna 1. klassi matemaatikatundi. Kui ma ennast hiljukesi ukse vahelt roosasse klassi sokutan, käib tund juba täie hooga. Klassiõpetaja on üsna noor mees, kohal on ka soliidsemas eas emaliku moega abiõpetaja. Õpitakse number kaheksat. Panen kõrva taha ühe täitsa kena voltimisnipi. Tund ja lapsed on nagu tund ja lapsed ikka. Mõni lapsuke ei märkagi mind, mõni natuke uurib ja siis loobub, ühe poisi jaoks olen ma ilmselgelt hoopis huvitavam nähtus, kui koolitund. Ta teeb koguni asja riiuli juurde, kus ma istun, ja alustab sundimatult vestlust. Abiõpetaja korraldab ta tarmukalt oma kohale tagasi. Esmapilgul tunduvad siinsed esimese klassi lapsed meie omadest hulga pisemad ja nooremad ka. Siis jõuab mulle kohale, et täpselt nii see just ongi – Inglismaa waldorfkooli esimene klass on valdavalt kuueaastased. No üks pisikene tüdrukutirts on küll tilluke nagu nöps! Mida tema küll koolipingist otsib? Aga kaasa ta teeb ja on asjalik pealegi. Tund jääb veel kestma, kui ma ennast tasakesi klassist jälle välja poetan.

Seejärel on eestlased heade sõpradena kutsutud 5. klassi. Meil palutakse teha üks eraviisiline kandle-etteaste, sest meie kolmapäevased giidipoisid on neist teistele õhinal rääkinud. Sätime klassis toolid ringselt ja nihutame lauad seinte äärde. Meie kellade lugu ja Jandali võetakse soojalt vastu. Meie esinemistagavara on otsatu, kuid ruumi on  napivõitu, seega valime mängudest sõrmusemängu. Seda saab mängida sealsamas ringis istudes. Kuna Linda suurepärane hiigelsõrmus viibib hetkel kusagil mujal, riskib Rimma mängu panna oma kauni kuldsõrmuse. Mäng läheb väga menukalt ega taha kuidagi lõppeda. Prantsuse keele õpetajanna, kes pahaaimamatult klassi siseneb, räägitakse paugupealt pehmeks nii, et ta järeleandlikult oma tunni ohverdab. Ivil on heade inglite nõuandel kaasas just õiget sorti looma-kalender, selle saab Geli klass endale kingituseks.  Eestimaiseid maiustusi veel lisaks. Hoog on niipalju suur, et liigume ühiselt kooliõue kavatsusega hobusemängu ja kassi-hiire mänguga maha saada, kuid siis saabub Geli ja suunab meid saali.

Ringwoodi koolis ei peeta kuupidu traditsioonilises mõttes. Selle aset täidab seal igal reedel School Assembly, kuhu on oodatud ka vanemad ja muidu külalised. Sel korral saab asi olema veel eriti uhke, sest kõik projektimaad toovad lavale midagi ka omalt poolt. Lisandub üht-teist comeniuse-nädala raames õpitut, näiteks orkestripalad.

Tuttavlikul kombel on kuupeo ehk siis assembly algus koduselt kaootiline. Ustest valgub külalisi, Ringwoodi õpilased sätivad ennast paika, mõni seltskond pisut rahutum, kui teised. 6. klassi õpetaja Marika on omade juures midagi märganud (mina mitte!), ta teeb sinnapoole sõrmega üheainsa kutsuva liigutuse ning ennäe! üks tema tegelastest tõuseb kohemaid kuulekalt ja triivib, kõrvad lontis, õpetaja juurde. Kõige kukupaimad on nooremad klassid, kes oma õpetajate saatel siivsas rivistuses saali kulgevad. Kaks flamenkokleidis kaunitari liigub ringi. Üks neist vene päritolu Hispaania õpetaja Inez puna-musta-mummulises, teine sinise-valge-täpilisse riietunud sakslanna. Mõlemad daamid on blondid ja pilkupüüdvad.

Hispaania–Saksa flamenco-duo

Esinemisnumbritest jäävadki eredamalt meelde just nemad oma Sevillanasega, aga ka näiteks Türgi grupi laul koos iseloomuliku trummitümpsuga – see on hoopis teistsugune, kui keltidel… Edda armas ja tore tütar, kes jõuab nähtavasti kõikjale, esineb keerulise flöödipalaga. Itaallaste Tarantellat kaeme ka. Püsimuljeid on, küllap rambipalaviku tõttu, siiski vähevõitu. Meie astume taas kord üles oma kahe kandlelooga. Sellises suures saalis ei piisa meie üheteistkümnest kandlest kogu publiku jahmatamiseks. Kõigele lisaks vajub keset esinemist korraga kellegi kandlekeel totaalselt ära. Vahetame omavahel pisut kohkunud pilke ja jätkame vaprasti. Jääb üle loota, et asi kõlas ürgselt ja autentselt. Noh, nagu kasutaksime endiste aegade eeskujul kandlekeelteks loomasoolikaid… Aga pärast pidu tulevad inimesed meid ekstra tänama. Võib olla viisakusest, aga ikkagi teeb südame soojaks. Üks kena naisterahvas ütleb hiljem, et meie kandled kõlasid lausa inglihäälena. Siis esineb comenius-projekti orkester. Meie tüdrukud on ka pundis. „Skye Boat Song“ tuleb sealt meiega Eestimaale kaasa. Peo lõpetavad ühislaulud – nagu meilgi. Kõigile esitatakse kutse tulla õhtul tagasi, sest siis kuuleb veel palju enamatki ja saab ka tantsida.

Isegi selle päeva lõuna on eriline – suurte virnade viisi tuuakse sisse pitsakarpe. Pitsat on kolme sorti, sealhulgas taimetoidu oma. Noorem generatsioon peaaegu ruigab vaimustusest. Ja pitsa on tõesti maitsev, igaühele jagub kolm tükki.

Vahepeal on üles riputatud projekti logo-konkursile laekunud taiesed. On võimalik anda hääl oma lemmikule. Logodel annavad tooni osalevate maade lipud, mitmed lahendused on päris põnevad.

Logode kõrvale stendidele seatakse üles nädala jooksul valminud plakatid. Minu arvates võivad eestlased nii oma maa kui meie pildi üle uhkust tunda – see on lihtsalt nii ilus!

Siis saabub kauaigatsetud hetk meie noorte neidude jaoks. Londonist alates on nad poodidest soninud ja nüüd tundub, et asi läheb õnneks. (Eriti hulluks läks asi siis, kui türgi delegatsioon ühel pärastlõunal erakorraliselt Londoni-turneele viidi. Iga nende rõivaese või aksessuaar leidis kadedat äratundmist kui värskelt Londonist ostetu.) Aga nüüd  selgub, et šopingufänne on teisteski Euroopa riikides ja ette võetakse ühine retk Ringwoodi poodidesse. Meie grupp on minekuhetkel pisut laiali paisatud. Rimma läheb koos põhiseltskonnaga minema, ja saab meid telefonitsi pärast õigele teele juhatada. Siis läheb Ivi mõnede eesti lastega järele. Mina jään ootama ülejäänuid, kelle tulek aina viibib. Tagatipuks hakkab sadama. Ootame pisikese rühmaga ühe puu all, aga sadu kestab. Taavet on sõna otseses mõttes särgiväel. Kasutan oma veenmisjõudu ja üsna üksmeelselt otsustame selle poeskäigu vahele jätta. Lapsed suunduvad koolimajja kuivemat kohta otsima. Käin minagi seal tiiru, aga õnneks meenub mulle Latern veel õigel ajal. Kihutan vihmast hoolimata sinna ja ronin trepist üles teisele korrusele raamatuid sirvima. Mulle tundub, et oleks hädavajalik vähemalt kümmekond raamatut otsekohe endale soetada. Seal on nii klassiõpetaja abivahendeid kui imeilusaid lasteraamatuid. Õnneks olen ma selleks ajaks rahast tänuväärselt lage ja pean leppima võrratute postkaartidega.

Tagasi koolimajas, saan hakata Geliga büroos rahaasju klaarima. Minu meelest on Ringwood vägagi edukalt oma majandamisega toime tulnud. Meil jääb kõvasti raha üle. Mulle on väga sümpaatne ka see, kuidas siin diskreetselt ja samas sujuvalt rahaasju on aetud. Enamasti on kõige eest tasutud kooli krediitkaardiga ja nüüd jagatakse kasutatud summa osalejate vahel ära. Ei mingit nippi!

Saalis kaetakse vahepeal kahte pikka lauda. Parema paiga puudumisel hakkan ühes nurgakeses kandleid timmima, et nad õhtusel esinemisel ennast väheke viisakamalt üleval peaksid. Ootamatult saabub selle tegevuse juurde arvukalt külalisi. Kõigepealt mulle juba tuttav Angus, kes on Ringwoodi 11. klassi õpilane ja, nagu selgub, halloweeni-kollide pealik. Ta teatab, et tema ema on kanneldest hullupööra sisse võetud ja tahaks heameelega endale ühte osta või teha. Anguse ema ei lase ennast kaua oodata, ta ilmub isiklikult kohale oma vaimustust avaldama ja me saame tõeliselt toredasti jutusoonele. Aga kandletoa külalistetulv jätkub. Tuleb keldi trummikorüfee koos kitarristist abilisega, samuti türgi muusikaõpetaja, kes proovib kandlele omamoodi gusli-võtetega läheneda. Mitmeid ja mitmeid eri maade õpilasi ilmub äkitsi nagu maa alt ja nad kõik tahavad kandleid oma käega katsuda. Eks siis toimubki üks väike improviseeritud algkursus. Andekas Angus saab kolme-duuri-loo kümne minutiga selgeks.

Siis saabub meie rahvas poe-retkelt. Selgub, et paar lapsukest on vahepeal koguni kaotsis olnud, aga nüüd on nad õnneks kõik leitud. Üsna varsti serveeritakse õhtusöök. Täna on kolmel inimesel sünnipäev. Comeniuse-seltskonna kõige noorem, värskelt kümne-aastaseks saanud itaalia tütarlaps algatab enneolematu ameerikaliku söögipalve. Toit on sedakorda  üsna inglisepärane ja paljud noored suhtuvad sellesse võõristusega. Mina igal juhul söön.

Edasi kulgeb õhtu tõusvas joones. Külalisi saabub järjest, ja peale laudade ära viimist läheb peoks. Tundub, et just türklastel õnnestub asi tõeliselt käima tõmmata. Kõigepealt üsna uinutav öö-ja-päeva refrääniga laul ning siis üks lihtne ja sundimatu ühistants. Sealtpeale kogeme fenomeni: kui öeldakse, et soovijad võivad nüüd tantsima tulla, kargab kogu saalitäis rahvast püsti, tulvab keskpõrandale kokku ja TAHABKI tantsida. Mass on nii suur, et ei mahu tantsupõrandale ära. Tuleb moodustada mitu ringi.

Meiegi teeme lisaks kellade loole kaks ühistantsu. Õnneks(?) on esinejatele üles seatud võimendus ja me kanneldame otse mikritesse. Ennast me ei kuule, aga rahvas tatsub siiski. Mina istun nelja vapra kanneldajatega Jandalit mängima, Ivi ja ülejäänud grupp õpetab tantsu. Kaugelt vaadates sujub asi päris kenasti, kuigi tantsuhimulisi inimesi on hullupööra palju. Jandali saab läbi ning järg on sabatantsu käes. Saan ühe mikrofoni pihku ja pean hakkama eeslauljaks. Oih, see on küll KOLETU eneseületus, sest ma ei kuule oluliselt ei oma häält ega ka seda, kas keegi üleüldse mulle järgi laulab. Igatahes saba muudkui liigub - vinkadi-vonkadi - ja loodetavasti on üle sussisahina mingitki viisikest kosta. 

Saame tantsida töögruppidest tuttavaid briti tantse, aga Wendi õpetab neid käigu pealt juurdegi. Väga ettenägelikult on saali paigutatud kaks lauakest joogivee ja klaasidega. Vesi läheb (koos harjumuspärase klooriannusega) mühinal, nagu kerisele. Mõnele tantsule mängib saadet orkester, sh Linda, Johanna ja Iveete. Pärast seda pingutust on mõlemad mõnda aega täiesti oimetud.

Kui viimaks tantsud tantsitud saavad, saabub kätte comeniuse-nädala lõpetamine. Saali kaunistanud lipud on alla võetud ja antakse pidulikult üle Saksamaa esindajale, sest järgmine kokkusaamine toimub just nimelt seal. Kogu seltskonna noorimad liikmed, nende seas ka meie Karl Markus, annavad lillekimbud Eddale, Gelile ja Sandile. Johannese Kooli poolt on meil Ringwoodi koolile üle anda värskelt trükist ilmunud, inglise keelde tõlgitud rahvuseepos „Kalevipoeg“. Kogu see lõpetamise meeleolu on natuke kurb ja tekib pisut tühi tunne. Samas on õhus lausa käegakatsutav äratundmine, et kõik mis toimus, oli tõsine kordaminek.

Kondid surisevad ja väsimus hakkab ligi hiilima. Tasapisi hakatakse kodudesse sättima. Üksteise järel võetakse kaasa meiegi lapsukesed. Sandi veel toimetab ja askeldab, see jätab Johannale ja Iveetele aega Anguse ja teiste sõpradega pilte klõpsutada ja meiliaadresse vahetada. Minu võõrustaja Nigel on helitehniku ja kes-teab-mis rollis veel usinasti ametis, sestap on minul piisavalt aega kannelde ja muude kodinate koondamiseks. Nõnda saame ühel hilisõhtusel hetkel üsna sujuvalt West Moors’i poole teele asuda.

Enne magamaminekut pakub Vanessa meile teed. Jagame nädalamuljeid ja oleme veel pisut aega seltskondlikud. Siis pakin James’i toas oma koti ringi, hüppan duši alt läbi ja poen tuttavasse pehmesse voodisse. Sõber Winston annab korraks näole, aga täna ta minu kaissu ei tule. Väsimusest hoolimata annab und tükk aega oodata.

Laupäev 5. November

Koju!

Ärkan pool tundi enne plaanitud aega ja olen kohemaid reisiärevuses. Peamiselt maalin endale kujukaid pilte olukorrast, kus mõni meie omadest õigeks ajaks bussipeatusesse ei ilmu. Veidike rahustab mine see, et kuulen Vanessa ja Nigeli hääli kõrvaltoast ja saan aru, et vähemalt nemad ei kavatse sisse magada.

Sündsal ajal liigun kööki. Vanessa pakub mulle lahkesti hommikusööki, aga erilist isu hetkel pole. Joome teed ja ajame juttu, muu hulgas vahetame ka aadresse. Üsna kiiresti jõuab kätte aeg minekule asuda. Vanessa on mulle teepeale võileibu ja puuvilja kaasa pakkinud. Ringwoodi bussijaama sõidutab mind Nigel. Clementine seekord kaasa ei tule ja Vanessagi lehvitab ukselt.

Justkui minu pabistamise osatamiseks jõuame esimesena bussijaama, aga üksteise järel saabuvad teised ekipaažid enne, kui ma jõuan närvitsema hakata.

Saabub buss. Me ladustame oma pagasi pakiruumidesse ja ronime bussi. Seal on ruumi veel täpselt ainult meie seltskonnale. Lapsed istuma paigutatud, küsin ühe noore neiu käest inglise keeles, kas tema kõrval olev koht on vaba ja saan jaatava vastuse. Asume teele. Soliidse uinutava vaikuse asemel algab hoopis summutatud, kuid elevil eestikeelne vadistamine. No on meil alles väsimatu rahvas.

Umbes tunniajase igavapoolse sõidu möödudes küsib minu kõrval istuv neidis sulaselges eesti keeles, kas mul on midagi selle vastu, kui ta aknale kardina ette tõmbab. Ei noh, muidugi mitte! Esialgsest jahmatusest üle saanud, hakkab jutt jooksma. Selgub, et tegemist on Bournemouth’is õppiva teise kursuse ajakirjandustudengiga. Ta on broneerinud oma piletid samale Terravisioni transfeerile, samale Easyjeti lennule ja plaanib, nagu meiegi, Tallinnast edasi Tartusse sõita. Vähe sellest: selgub, et ta on ka minu kooliõde. Teine generatsioon, aga ikkagi. Neiu räägib oma elu-olust, mina räägin meie projektist. Inglismaa muljed on meil erinevad. Kui märgin, et mulle tohutult imponeerib siinsete inimeste viisakus, vaidleb ta vastu. „See tuleb sellest, et Teie olete vana,“ ütleb ta tarmukalt. „Kui Te ainult neid inglise noori näeksite! Need on täitsa hullud…“. Nojah. Üks „kompliment“ on tal minu jaoks veel tagavaraks. Londoni eeslinna jõudes hakkab neiu midagi kotist otsima ja selgitab kenasti: „Enne bussist mahaminekut kontrollin ma alati oma rahakoti ja dokumendid üle. Sellest saadik, kui üks vanamutt mu kunagi paljaks varastas.“ Ma ei jõua ausalt öeldes mingeid seoseid looma hakatagi enne, kui ta pisikese pausi järel viisakalt lisab: „Ei, ega ma ei vihja muidugi Teile…“ Tegelikult on seesuguse kogenud reisijaga kokku sattumine nagu saatuse kingitus. Ta teab täpselt, kuskohas asub Terravisioni väljumispunkt ja näitab seda meile, kui me sealt mööda sõidame. Tänu tema lahkele abile jõuame pool tundi varasemale bussile ning see jätab meile Stanstedi lennujaamas oluliselt vabama graafiku. Avastame ka tõsiasja, et meie buss möödub nüüd päevavalges sellistest Londoni vaatamisväärsustest nagu Westminister Abbey, London Eye, Tower ja Tower Bridge.

Terravision’i transfeer pakub ühtlasi kultuurielamusi

Tunnikese pärast siseneme Stansteadi lennujaamahoonesse. Pärast kombekohast kohvrite ümberpakkimist ja kaalumist saame suuremate viperusteta ootesaali, kus on piisavalt müügikohti, et poolteist tundi meelt lahutada. Siiski, Linda võetakse meie üsna suureks ehmatuseks turvakontrollis rajalt maha. Ta jääb ilma oma kotti unustatud veepudelist ja saab poolenisti muigava sõrmeviibutuse osaliseks.

Siis jääb natuke aega üle suveniiritagavarade soetamiseks. Ettevaatamatult sisenen ka raamatupoodi. Sinna ma loomulikult jäängi, kuni on aeg kokkulepitud kohta liikuda. Natuke tuleb oodata turtsakavõitu piigade järele. Selgub, et ka mind on vahepeal taga otsitud. Poekestest saab nimelt alet pileti ettenäitamisel, piletid aga on turvaliselt minu mapi vahel. Igatahes on kõik mingil moel hakkama saanud ja liigume edasi rongi peale, mis meid lennuväravani toimetab.

Lennukisse siseneme seekord nina poolt. Kõik kulgeb ladusalt, leiame istekohad üsna ligistikku ja õhku tõuseme ka õigel ajal. Selle reisiosa sisustab suuresti järjekordne, ilmselt tohutu kogemustepagasiga, briti poissmees. Tema hääl valjeneb iga kummutatud napsu järel ja tema nõuanded noortele jüngritele, kellega ta nähtavasti alles lennukit oodates tutvuse sõlmis, on laiahaardelised ja värvikad. Ta alustab parimate ööbimis- ja söögipaikade soovitustest ja lõpetab tarvilike eestikeelsete väljenditega. „Marrmassdhan zhind!“ kordavad noored jüngrid püüdlikult Õpetaja järel… See ja veel „fabandaghe“ on paar soliidsemat õpetussõna muu tarkuse hulgas.

Tallinn tervitab meid tuledesäras. Saame lennukist sujuvalt maha ja liigume pagasilintide poole. Klaasseintega koridoris möödume sõltumatu ja pisut igavleva ilmega Kutsust, kes valvab seal koos tollitöötajaga. Meie pagas roomab hiljukesi kohale. Selleks ajaks näib lennujaama juba üsna inimtühi olevat. Liigume aegsasti väljapääsude suunas. Uks avaneb ja seal seisab Tiina. Tuttavat nägu nähes tahaks peaaegu et nutta!

Meile on Tallinnasse vastu tulnud Linda isa ja ema oma kuuekohalise autoga ning Johanna isa Üllar koolibussiga. Taavetil on samuti isa vastas. Kahe ekipaažiga asume koduteele. Kükital teeme veel pisikese toidu- ja kohvipeatuse ning siis otseteed Põlva poole. Väsimatud lobamokad meie oranžis sõiduriistas ei lase ajal igavaks minna ja see osa teekonnast läheb kiiremini kui lennates. Üksteise järel poetame teelised koduuste ette ja peame paratamatult tunnistama tõsiasja, et see reis on nüüd otsa saanud.